Need 10 vaprat, kes end pühapäevahommikusest kohutavast seenevihmasahmakast hirmutada ei lasknud, olid igatahes kella 16 paiku päikeselisel pärastlõunal oma kodinatega noorteka ees kohal. Ja õigesti tegid ka, sest ilm oli kogu laagri ajal superhea.
Sihtkoht oli Tudu järve parem pool, kus parkimiskohast järveni viib umbes 700-meetrine laudtee läbi soo. Imekena, männiline, puhmaline ja noh... soine. Kohale jõudes selgus, et metsaonn, mis mõnede tarkade sõnul olevat aastaid tagasi maha põlenud, on absoluutselt täiesti konkreetselt alles (või on see uus?), selle kõrval laud ja lõkkeplats grilli ja pinkidega. Kogu koht on täiesti omaette ja iseoma, kui seal oled. Laudtee viib edasi otse paadisillale, nii et seda mööda joostes said hullumad vettehüppeks hea hoo sisse võtta. :)
Metsaonnis on neljaosaline nari, mille iga osa mahutab kaks (noort) inimest ja põrandale mahub ka kaks või rohkemgi, nii et telkides magasid ainult matkajuhid Nigel ja Kalev. Veel on metsaonnis pliit, pannid ja teekann, nii et täielik superluks. Pliit ajas tegelikult ainult toa suitsu täis, sest korsten paistis olevat umbes - aga see ei olnudki oluline, sest lõke oli oluline. Sealsamas telkimisplatsi servas oli hunnik lepapuid, mida tublimad ise lõhkusid. Kuidas ja kes need küll viitsis sinna tassida? Kes küll viitsis tuua palgid metsaonni jaoks ja selle püsti panna? RMK!? Suured tänud igatahes!
Vesi järves oli soe ja vaikne, nii et ujuda sai KOGU AEG. Vahepeal lõkke ääres kuivatada ja vorstid ja küpsised ja õunakompott ja moosisaiad hambu ja jälle järve! Viimane ujumine oli kesköö paiku. Vahukommide küpsetamine oli kahjuks üsna lühike (aga mõnus... mmm!), sest õigeid vahukomme õnnestus Rakverest leida ainult kaks suurt pakki (!). Oleks võinud ju lolli peaga arvata, et pärast vahetpidamatut ujumist ja Kalevi jutustatud lugusid jäävad kõik varakult magama, aga võta näpust! - metsaonnis igatahes käis kriiskamine ja kilkamine ja itsitamine ja loba poole ööni.
Esmaspäevane kava sisaldas jälle ujumist ja lõket, lisaks nuudleid ja moosi ja matka ümber järve. Algul pidi Nigel minema rada läbima ainult Simoniga, aga siis tulid kõik kampa, ainult Sander jäi maja valvama - keegi ju pidi. Matk selgitas välja selle, et vaatetorn jääb tegelikult hoopis järvest põhja poole viiva õpperaja peale. Veel sisaldas esmaspäev melanistlikku rästikut, kes järves ujus. Ju tal siis oli palav. Nigel tõmbas teda ettevaatlikult puuoksaga, et kõik saaksid näha. Melanism tähendab tumeda pigmendi ülekaalu - umbes nagu vastand albiinodele. Rästikust endast pilti teha ei õnnestunud, aga ta nägi välja umbes selline, ehk natuke tumedam.
Esmaspäeva õhtul sai vahukoore ja marjadega torti, sest Nigeli tütar Emily sai 1-aastaseks ja tuli ka kohale. Tordiga. Ja ema ja Sämmiga. Viimane ujumine oli jälle tähevalgel, seekord 23 paiku ja tipphetkeks oli see, kui üks hull demonstreeris hobuse hirnatusega vettehüppesaltot. Teadmatud oleksid arvanud, et pimedas hüppas vette üks parajalt kopsakas hobune. Ja selili. Aga me nägime - see oli Erik. Aga ikkagi selili. Ai-aa! :D
Mida me teada saime? Näiteks seda, et lepapuud ei kasva männimetsas ja et vorsti ei ole mõtet küpsetada leegi sees, vaid süte kohal. Soos kasvab männiriisikaid, pohli ja jõhvikaid. Veel saime (lausa füüsiliselt) teada seda, et kui järgmine kord Tudu järve äärde minna, tuleb kaasa võtta hulk lampe, sest pimedas laudtee otsa komistamine on VÄGA VALUS. Ja et Kalevi juttu tohib uskuda ainult omal vastutusel. Kuigi osa sellest oli kindlasti tõsi.
Igatahes oli see ülihea suvelõpulaager superhea ilmaga ja järgmine kord tuleb ka kohe kindlasti, sest see koht on lahe! Ja saime seda teha tänu Vinni vallale ja Lääne-Viru Maavalitsusele. Aitäh!
Tänutäheks superluks koha eest jätsime Tudu järve metsaonni vaarikamoosi, maasikakompotti, siirupit ja teed. Oleks onnis olnud külaliste vihik, oleksime sinna kirjutanud midagi HÄSTI HEAD!
Pildid on lahkesti üleval meie pildilehel siin!
